Facebook
Helista meile: +372 5656 3441 | info@sadevalja.ee

Talust

Sadevälja talu teadaolev ajalugu algab aastast 1866. aastal, kui talukoha rentnikuks oli Kuivajõe kõrtsmik Jaan Dietmann. Jaani isa oli mõisa aidamees Jürri Dietmann, kes vabastati pärisorjusest 1830. aastal.

Talu on oma nime saanud välja (põllu) järgi, mis juba Kirimäe mõisa aegu oli kandnud nime Sadevälja.

1890 aastal mõõdeti Sadevälja talu koht naabertalu Pundi peremehe Hans Sepperi nooremale pojale  Jaak Sepperile. 1891. aastal sõlmiti  ostu-müügi tehing Kose-Uuemõisa mõisa perenaise Natalie von Uexkülliga. Viimase valduses olnud mõis oli oma 43 adramaaga üks suuremaid Lõuna-Harjumaa mõisasid.
Sadevälja talukoha müügihind oli 2700 hõberubla ja suuruseks 47,47 ha. Raha tuli maksta osade kaupa ja viimane osa tasuti 1903. aastal.
Jaak oli nüüd küll saanud koha, kuid polnud maja kuhu oma noort naist, Liisa Lutterust, elama panna.

Et Jaagus oli seda „Sepperite jonni“, siis otsustas, et tuleb ehitada selline maja, millist Karla külas teistel ei ole. Kuna jõeäärsetel talumaadel leidus piisavalt savi, otsustas ta ehitada kivimaja. Jaak tegi selleks kaubad Petseri kandi venelastega, kes siis kohapealsest savist ja seda tellisteks põletades valmistasid Sadevälja maja ehituse tarvis vajalikud tellised ning lisaks ka ühe maja jägu veel müügiks. Müügist saadud tulu läks põletamiskulude katteks.

Nüüd lasi Jaak ehitada punastest tellistest maja, millel tolle aja kohta lausa mõisalikult suured aknad ja kõrged toad. Need tellisseinad on säilinud maja juures tänaseni nagu ka maja sees asuvad suitsust mustaks värvunud rehitoa palkseinad ja suur reheahi. Rehi majaosa ise aga hävines juba ennem II Maailmasõda.

Peale II Maailmasõda oli talu Jaagu poja Hugo käes. Seejärel sattus Sadevälja talu pärandina samast Karla külast pärit sugulaste kätte. Kohta kasutati mitukümmend aastat suvekoduna, mistõttu enamus aastast kütmata majja kogunenud niiskuse tõttu said kannatada maja puitkonstruktsioonid.

2001.- 2009. aastal renoveeriti talukoht täielikult. Elumjast õnnestusid säilitada ainult enda valmistatud tellistest välis- ja siseseinad ning rehetoa vanad suitsust läbiimbunud mustad palkseinad koos suure reheahjuga. Reheahi kui maja süda, annab nüüd sooja külmadel talvepäevadel.

Alaliselt elama asusime siia 2009. aasta 14. novembril.

Kümne aastast tööd talu korrastamisel ning kollektsiooniaia rajamisel on tunnustatud 2010. aastal Eesti Vabariigi peaministri tunnuskirja ning 2012. aastal Eesti Vabariigi Presidendi  Kauni Kodu tiitli ja Harju Maavalitsuse Harjumaa kaunima maakodu nimetusega.